Priit Kuusk ehk Wend restoranis Bollywood kokaametit proovimas. Foto: Liivo Niglas.

Kas elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada? Igaüks otsustab ise. Üks, mis kindel, Köögikodanikud tutvustab söögitegemist uuendusliku nurga alt. Kiglikud vaidlused, filosoofilised mõtisklused ja positiivne eluhoiak – need märksõnad iseloomustavad ETV saadet Köögikodanikud, kus saatejuht Priit Kuusk ehk Wend läbib raske õpipoisi praktika erinevates rahvusrestoranides, kus kokkadeks erinevatest riikidest pärit tipptegijad.

Seepärast on saate fännidel ja tegijatel suurim hea meel, et ETV jätkab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) toel ning MTÜ Filmiklubi MP DOC poolt toodetava saate näitamist ning tipptasemel kokakunsti viljelevate erinevatest rahvustest pärit inimeste elu ja mõtete tutvustamist ka 2012. aastal.

Selleks, et inspiratsiooni koguda, veedab Wend kevade, suve ja sügise erinevates rahvusrestoranides üle kogu Eesti, kogudes kokku parimad retseptid ning tuues need vaatajani. Esimesed põnevad võttekohad on India ja Tai restoran Villa Thai, Aserbaidžaani ja Euroopa köögiga Kishmish, Aasiapärane Bollywood ja Gruusia restoran Kolheti Pärnus. 

Priit Kuusk ehk Wend (keskel) koos restorani Bollywood toiduvõluritega. Foto: Liivo Niglas.

Alates selle aasta detsembrikuust saame taas kohtuda värvikate isiksustega, kes on oma radu pidi jõudnud Eestisse. Kuuleme nende Eesti eluga kohanemise raskustest, eesti keele õppimise, pere loomise ja töö otsimisega seonduvast. Kui armastus käib kõhu kaudu, siis võib loota ja arvata, et need kunstnikud meie väikese riigi rahvusköökides teevad imet. Läbi helendava teleekraani jõuab see kohati vürtsikas ja aurav telepilt vaatajateni.

Seni aga saavad kõik huvilised Eestimaa külma talve vürtsitada põnevate rahvusretseptidega, sest eelmisel hooajal tehtud toidud on koos videoõpetuste ja retseptidega üleval Rahvusringhäälingu retseptide portaalis retseptid. Maiamad saavad aga järgi vaadata juba tehtud saateid ETV arhiivist. Venekeelsete subtiitiritega on varustatud kõik Köögikodanike saated ETV2 koduleheküljel. Muide, sellelt lehelt leiab nii mõndagi põnevat, mis varustatud vene keelega. Põnevat uudistamist!

MTÜ projekt “Köögikodanikud“ osales MISA projektikonkursil „Ühine meediaväli ja võrdne kohtlemine“ projektikonkursil ning osutus sõltumatu hindamiskomisjoni otsusega toetuse vääriliseks. Projekti rahastavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond ja Kultuuriministeerium „Eesti lõimumiskava 2008-2013“ raames.

Kirjutas Ester Mägi Eesti Rahvusringhäälingust.

Inga kalvist. Foto: Erakogu

“Elukestev õpe on nagu põneva raamatu lugemine – sa tahad teada, mis edasi juhtub, mida järgmine lehekülg toob ja kuhu seiklus areneb. Oled justkui raamatu kangelane ja sul ei tuleks ju pähegi piirduda pelgalt lühijutuga,” kirjutab karjäärinõustaja Inga Kalvist.

Karjääriõpe on nagu tööalase põneviku kirjutamine – on vaja läbi mõelda, missugust juttu kirjutad ning kuhu sündmuste keerdkäigud sind viivad. Olles ise kirjaniku rollis võid teha ootamatuid suunamuutusi, tuua sisse uusi tegelasi, uusi väljakutseid ja olukordi ning isegi, kui  kõrvaltvaataja lahendust ei näe, oskad sina selle loo autorina leida.

Väljakutsete keskel ja põnevusest haaratuna ei tuleks ju pähegi lõpetada seiklus pärast ühte peatükki või piirduda vaid lühijutuga – täpselt nii ei tohiks lõppeda ka karjääriplaneerimine ja enese arendamine, sest tööelus hakkamasaamiseks on vaja pidevalt end arendada ka neil, kellel erialased oskused või vastav haridus omandatud. Ühtlasi ei tohiks oma tööalase süžee arendamist lõpetada, kui parasjagu huvitav töökoht olemas, sest täiendada on end tarvis pidevalt, et olla ise rahul ning tagada tööandja rahulolu. Kokkuvõtlikult – kui raamat ei meeldi, tuleb see ise kirjutada selliseks, et oleksid motiveeritud jätkama.

Targad valikud tööturul eeldavad eneseanalüüsi

Karjääriõpe on kui haridus- ja tööalane lugu põnevas elukestvas raamatus, mille sündmuste kulg peaks koosnema teadlikest valikutest, mis tähendab, et eesmärk, kuhu tahetakse jõuda, peaks olema pidevalt silme ees. Kirjutades iseenda karjäärilugu, tuleb mõelda, kus oleks tarvis abi või tuge, et end arendada. Enese tundmaõppimisel võib olla abi näiteks karjäärinõustajast või kolleegist, kes sinu tugevused selgesti välja ütleb ning aitab nende kasutamisele ja nõrkuste ületamisele kaasa.

Töömaailmas on nii palju erinevaid erialasid, potentsiaalseid tööandjaid ja valikuid, et teinekord kujuneb pilt liiga kirjuks ja raske on asju selgelt eristada. Sellisel juhul tasub aeg-ajalt rahulikult üle vaadata, missuguseid töökohti pakutakse ja missuguste omadustega kangelasi konkreetsesse konteksti vajatakse. Miks mitte kaaluda ka eriala vahetamist või fookuse ümberseadmist? Tööelu võimalusterohkuse kaardistamine on karjääriõppe oluline osa ning ei maksa arvata, et tööturu trendidel silma peal hoidmine kuulub vaid töötute või noorte äsja koolipingist tulnute prioriteetide hulka.

Teades, kuhu jõuda tahad, tasub end pidevalt täiendada ja mitte unustada, et õppida võib lisaks koolipingile ka tööl, õues, kodus või näiteks reisil. Lisaks leidub väga palju teisi võimalusi nii pikemate programmide kui lühemate koolituste näol.

Töötav täiskasvanu ja tulevikutöö 10 võtmeoskust

Alustan peatselt kursusega, mis on mõeldud just töötavatele vene emakeelega ja ebapiisava eesti keele oskusega täiskasvanutele, et toetada tööalast arengut, sest teadupärast on vähese eesti keele oskusega inimeste konkurentsivõime ja ka töötasu hea eesti keele oskusega inimestega võrrelduna keskmiselt väiksem. Inimene, kes ei valda hästi eesti keelt peaks mõtlema teiste oskuste tugevdamisele ja loomulikult ka puuduste vähendamisele.

Nõudmised oskustele on aga ajas muutuvad ja USA-s Kalifornias tegutsev Tuleviku Instituut (The Institute for the Future) on avaldanud raporti tuleviku töö kümne olulisema võtmeoskuse kohta, mida inimesed tulevikus töökohal vajavad. Nimetatud oskuste hulgas ei toodud esile mitte tehnilisi oskusi, vaid hoopis sotsiaalset intelligentsust, teiste inimeste mõistmist ja usaldusliku suhte loomise oskust ning toimetuleku võimet erinevates multikultuursetes keskkondades.

Isegi, kui oleme julged ja ettevõtlikud, võib juhtuda, et leiame end teinekord valelt leheküljelt või oleme liiga kauaks sinna pidama jäänud, kuigi peaksime elus edasi liikuma. Just sellepärast keskenduvadki Euroopa Sotsiaalfondi ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed veebruaris alanud karjääriõppekursused eneseanalüüsile, tööandjate ootustele, enesemotivatsioonile ning paljudele teistele oskustele, mis aitavad iseenda tugevusi leida ning neid tööelus aktiivselt kasutada.

Ida-Virumaal ja Tallinnas toimuvad tasuta kursused on mõeldud just töötavatele vähemalt 27-aastastele inimestele, kelle eesti keele oskus ei ole piisav ning kellel ei ole kõrgharidust. Kursus on mõeldud just neile, kes soovivad oma tööelu kujundada nii, et motivatsioon ja töörõõm püsiks ning ka tööandja näeks töötajas uut kvaliteeti.

Nimetatud kursus, nagu ka elukestev õpe ja karjääriõpe laiemalt, peaksid olema iga töötava inimese elus suurema tähelepanu all, sest avatus ja enese arendamine võimaldab alustada järjekordset põnevat peatükki tööelu planeerimisel. Oma konkurentsivõime arendamisega tuleb tegeleda teadlikult ja ennetuslikult, et mitte avastada end ühel päeval olukorras, kus valikutering on ohtlikult kokku tõmbunud.

Miks piirduda pooliku jutukesega, kui võite olla oma elu suurepärase seiklusromaani autor!

Инга Калвист

Пожизненное обучение – это как чтение увлекательной книги: вы жаждете узнать, что произойдет дальше, что произойдет на следующей странице и в каком направлении будет развиваться повествование. Вы как бы являетесь героем книги, и вам даже в голову не приходит ограничиться коротким рассказом.

Карьерное обучение – это как создание увлекательного рассказа в сфере труда: необходимо продумать сюжетную линию и все ее повороты. Находясь в роли писателя, вы можете неожиданно поменять сюжет, ввести новых действующих лиц, придумать новые ситуации. И даже если наблюдающий со стороны не видит правильного решения, вы в качестве автора истории легко можете найти это решение.

Среди вызовов и увлеченности даже не придет в голову закончить приключение после одной главы или ограничиться лишь коротким рассказом. Точно так же не должны заканчиваться и карьерное планирование и саморазвитие, потому что для того, чтобы справиться в трудовой жизни, должны себя развивать и те люди, которые уже приобрели профессиональные навыки или получили соответствующее образование. Также нельзя завершать развитие своего трудового сюжета, если уже есть интересное место работы, потому что пополнять свои знания необходимо постоянно, чтобы самому быть довольным и обеспечить удовлетворенность работодателя. Резюмируя, можно сказать, что если книга не нравится, то ее следует лично написать такой, чтобы иметь мотивацию для ее продолжения.

Разумный выбор на рынке труда предполагает самоанализ

Карьерное обучение – это как образовательная или трудовая история в увлекательной пожизненной книге, ход событий в которой должен состоять из осознанных выборов. Это означает, что перед глазами должна постоянно находиться цель, которой хотят достичь. При написании личной карьерной истории следует подумать о том, необходима ли помощь или поддержка, чтобы развивать самого себя. При самопознании помощь может оказать, например, карьерный консультант или коллега, который четко выскажет свое мнение относительно ваших сильных сторон и поможет в их применении и в преодолении слабых сторон.

В мире труда так много разных профессий, потенциальных работодателей и выборов, что иногда складывается очень пестрая картина и трудно дать всем реальную оценку. В таком случае необходимо время от времени спокойно посмотреть, какие рабочие места предлагаются и героев с какими качествами ищут. И почему бы не сменить профессию или изменить фокус? Картографирование множества возможностей трудовой жизни является существенной частью карьерного обучения, и не стоит думать, что наблюдение за трендами рынка труда входит в состав приоритетов только безработных или молодых людей, недавно окончивших школу.

Зная свою цель, необходимо постоянно пополнять имеющиеся знания и не забывать, что учиться можно, помимо школьной скамьи, также на работе, во дворе, дома или, например, во время путешествия. Кроме того, существует много иных возможностей в виде как пространных программ, так и небольших курсов.

Работающий взрослый и 10 ключевых навыков работы будущего

Вскоре я начинаю курс, предназначенный именно для работающих взрослых, для которых русский язык является родным и которые владеют эстонским языком в недостаточной степени. Курс проводится для поддержки трудового развития работников, поскольку, как известно, конкурентоспособность людей с недостаточным знанием эстонского языка, а также их зарплата в среднем меньше по сравнению с людьми с хорошим знанием эстонского языка. Человек, недостаточно владеющий эстонским языком, должен подумать о развитии других навыков и, естественно, об устранении недостатков.

Требования в отношении навыков со временем меняются. Действующий в США, в Калифорнии Институт будущего (The Institute for the Future) опубликовал рапорт относительно десяти наиболее существенных ключевых навыков работы будущего, в которых люди в будущем будут нуждаться на месте работы. Среди указанных навыков на первый план были выдвинуты не технические навыки, а социальная интеллигентность, понимание других людей и умение создания доверительного отношения и способность справляться в разных мультикультурных средах.

Даже в том случае, если мы являемся смелыми и предприимчивыми, может случиться, что мы иногда обнаруживаем себя на неправильной странице или слишком долго задержались на ней, хотя должны двигаться вперед по жизни. Именно поэтому начинающиеся в феврале курсы карьерного обучения, организованные Европейским социальным фондом и Фондом интеграции и миграции «Наши люди», сосредоточиваются на самоанализе, ожиданиях работодателей, самомотивации и на многих других навыках, которые помогают найти свои сильные стороны и активно применить их в трудовой жизни.

Проводимые в Ида-Вируском уезде и в Таллинне бесплатные курсы предназначены именно для работающих людей в возрасте не моложе 27 лет, которые владеют эстонским языком в недостаточной степени и у которых нет высшего образования. Курсы предназначены для желающих преобразовать свою трудовую жизнь таким образом, чтобы мотивация и радость труда были устойчивыми и чтобы и работодатель видел в работнике новое качество.

Указанный курс, как и пожизненное обучение и карьерное обучение в более широком смысле, должны находиться в сфере бóльшего внимания любого работающего человека, потому что открытость и саморазвитие позволяют начинать очередную увлекательную главу в планировании трудовой жизни. Развитием своей конкурентоспособности необходимо заниматься осознанно и превентивно, чтобы однажды не оказаться в ситуации полного отсутствия выбора.

Стоит ли ограничиваться половинчатым рассказом, если вы можете быть автором великолепного приключенческого романа своей жизни?

Инга Калвист, карьерный консультант

Vasakult: Vanessa, Cristina, Badr Eddine ja Hossam pärast esimest kohanemisprogrammi tundi. Foto: Meelika Hirmo

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) tellimusel algas hiljuti järjekorras teine uusimmigrantide kohanemisprogramm, mille raames saavad Eesti kultuuri- ja keelealast koolitust 30 uusimmigranti maailma eri paigust. Seda, mida uusimmigrandid Eestist ja kursustest arvavad, käis kohapeal uurimas MISA kommuinikatsioonijuht Meelika Hirmo. (Узнай о впечатлениях  участников  программы адаптации для иммигрантов из статьи в русскоязычной версии газеты  «Linnaleht»!)

Esimeses kohanemisprogrammi ingliskeelse grupi tunnis on kohal tosin elevuses uusimmigranti ehk Euroopa Liidu mõistes kolmandate riikide kodanikku, kes on Eestisse saabunud vähem kui kolm aastat tagasi. Lisaks ingliskeelsele grupile tegutseb paralleelselt nii Tallinnas kui ka Narvas vene keele põhine kursus.

Kaheksa kuud kestev kohanemisprogramm koosneb baaskoolitusest, mis sisaldab Eesti ajaloo, ühiskonna ülesehitust ja elulaadi tutvustavaid loenguid ja ekskursioone ning A2 taseme eesti keele õppe kursust.

Esimeses tunnis õpitakse lihtsamaid eestikeelseid väljendeid ning  reibas õpetaja küsib kõigilt nime ja päritolu ning enamik suudab küsimustele vastata eesti keeles.  Keelt ja kultuuri soovivad õppida kokk, projektijuht, massöör, meditsiiniõde, jalgpallur, lennufirma kvaliteedi inspektor, infotehnoloogia spetsialistid, juuraharidusega taekwondo treener ja paljud teised.

Aktiivsetele osalejatele jagab õpetaja kiitust lahkelt ning ühele suurema sõnavaraga õpilasele hüüatab õpetaja: „I love you already!“ (eesti keeles: “Ma juba armastan sind!”), mille peale üsna maskuliine seltskond elevusse satub ja naerda rõkkab.

Eesti filipiinlased ootavad pikkisilmi lund

Filipiinlannad Cristina (29) ja Vanessa (23) räägivad, et Eestisse tulles oli kõige suuremaks üleelamiseks külm ilm ja lumi: „Tulin Eestisse 2008. aasta novembris ja saabusin keset tohutut lumetormi, kusjuures ma nägin siis esmakordselt lund – see oli alguses üsna harjumatu, aga olen nüüdseks juba Eesti kliimat armastama õppinud,“ lausub tuttava soovitusel Eestisse SPA massööriks tulnud Cristina. Oma abikaasaga, kellega kasvatatakse 6-kuust tütart, tutvus ta Eestis elades.

Vanessa tutvus oma abikaasaga Filipiinidel ning ka teda šokeeris ilm – naine saabus Eestisse mullu novembris, kui kogu maa oli hiiglaslike lumehangede all.

Mõlemad naised tunnistavad, et eesti keelt motiveerib õppima tahe sugulastega suhelda, kuid väga huvitatud ollakse ka kohanemisprogrammi poolt pakutavatest Eesti kultuuri ja elu-olu tutvustavatest loengutest ja tegevustest. Suurimaks väljakutseks peavad nad siinsete inimeste mõistmist nii keelelises kui ka sotsiaalses mõttes, sest võõraste inimeste ega võõramaalastega eestlased väga kontakti ei otsi.

Valged ööd teevad ramadani pidamise keeruliseks

Egiptlane Hossam (29) ja marokolane Badr Eddine (30) tunnistavad, et kuigi talv on pime ja külm, siis valged ööd on äärmiselt teretulnud tasakaal. „Siis ei tahagi magada, kogu aeg oled aktiivne! Ainult ramadani ajal on raske, sest süüa tohib vaid päikseloojangust päiksetõusuni, aga suvel on Eestis päevad nii pikad!“ Ka filipiinlannad elavnevad valgete ööde ja Eestimaa suve jutu peale ning tunnistavad kooris, et valgeid öid nad lausa armastavad.

Hossam saabus Eestisse 6 kuud tagasi ja kohtus oma praeguse abikaasaga Kairos. Tutvuseni viis ühine eriala – Hossam vastutas kodumaal rahvusliku lennufirma toitlustuse kvaliteedikontrolli üle ning ka abikaasa töötas lennufirmas. Mees tuligi kursustele, et lisaks Eesti elu põhitõdedele õppida ka eesti keelt, et tööturul paremini hakkama saada.

„Mulle meeldib eesti keel ja see, kuidas see kõlab! Mu naisel on varasemast väike laps ja tahan ka tema pärast eesti keele selgeks saada, kuigi praegu tundub, et laps saab kiiremini inglise keele selgeks, kui mina eesti keele,“ naerab Hossam.

Kuidas eestlastega jutule saada?

Värsked kursuslased tunnistavad üksmeelselt, et suurimaks väljakutseks on eestlastega jutulesaamine ja töökollektiivis abi saamine, sest eestlased on ka tööl pigem individualistid ega kipu toetama ja abi pakkuma.

„See on küll tõsi, et inimesed hoiavad rohkem omaette ja ka tööpostil on infovahetust ja kogemuste jagamist vähem. Loomulikult ei pea keegi mulle kogu oma aastatepikkust töökogemust üle andma, seda ma ei ootagi, kuid raske on olnud abi küsida ja abi saada, kui igaüks tegeleb ainult oma asjadega,“ arvab Hossam.

Badr Eddine (keskel) sooritamas kaelamurdvat ja puuplaate purustavat jalalööki. Foto: Badr Eddine erakogu.

Sauel ja Tallinnas taekwondo treenerina ning müügiagendina tegutsev Badr Eddine on ülikoolis lõpetanud eraõiguse eriala ja on eestlannaga abielus juba 4 aastat. Varasemalt elas paar Marokos, kuid Eestisse tuldi sooviga, et ühine laps sünniks naise kodumaal. Mehe sõnul sooviks ta Eesti ellu panustada läbi treeneritöö ja ei välista võimalust jõuda 2016. aasta olümpiamängudele Rio de Janeirosse.

„Kohanemisprogrammis on minu jaoks kõige olulisem eesti keele õpe ja teiste välismaalastega kogemuste jagamine. Kuna olen oma tuttavate ja interneti vahendusel end põhilisega juba kurssi viinud, siis alustalad on mulle juba teada, aga samas on igasugune info alati teretulnud,“ kommenteerib mees.

Eestlastele panevad kursuslased südamele, et uusi tulijaid ei maksa karta, sest üldjuhul on siia saabujad heade kavatsustega ega plaani kohalikelt midagi ära võtta. Hossam, Badr Eddine, Cristina ja Vanessa kinnitavad, et soovivad Eesti ellu panustada, kuid selleks on kohalike head nõu ja tuge väga vaja.

 Faktid uusimmigrantide kohanemisprogrammist:

• Esimene lend uusimmigrante lõpetas Narvas ja Tallinnas kursuse 20011. aasta sügisel. Kokku on programmi läbinud 42 kolmandate riikide kodanikest uusimmigranti.
• Koolituse metoodika töötas MISA välja 2009. aastal koostöös Tallinna Ülikooliga.
• Tallinnas viib kohanemisprogrammi kursuseid läbi Keelepisik OÜ, Narvas Tartu Ülikooli Narva Kolledž.
• Kursustel osalevad tänavu Brasiilia, Filipiinide, Maroko, Afganistaani, Uganda, Egiptuse, Süüria, Ukraina, Venemaa ja Armeenia kodanikud.
• Kursuseid viiakse ellu „Eesti lõimumiskava 2008-2013“ raames ning konkurssi rahastavad Kultuuriministeerium ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond (EIF).

Samasisuline artikkel ilmus 22. detsembril 2011 venekeelses Linnalehes. Loe lehe artiklit siit!

Mari Valgepea

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) kodanikuhariduse ja rände üksuse töötajad käisid Lätis õppevisiidil, et näha, kuidas on lood lõimumisega Lätis, kuidas rakendatakse Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi (EIF) toetusi ning mida on eestlastel õppida Lätilt. Sellest, kuidas „Ei saa läbi Lätita“ kirjutab tänases blogipostituses MISA koordinaator Mari Valgepea.

Läti Vabariigiga seonduvad enamikele eestimaalastele majanduskriis, Air Baltic, anekdoodid lätlaste kohta ja Laima šokolaad. Üldiselt koheldakse Lätit transiitriigina, jõudmaks atraktiivsemate sihtkohtadeni ning eeskuju mõttes vaatavad eestlased ikka rohkem Põhjamaade poole. Tegelikkuses on Eestil ja Lätil aga kokkupuutepunkte väga paljudes valdkondades ja näiteks lähiminevikku arvestades on praktikate võrdlemiseks Läti just sobiv (immigrantide sarnane taust ja osakaal, probleemid, ajaloolised seigad jne).  

Ka Välisministeeriumi andmetel on Eestil ja Lätil sõbralikud suhted, mis põhinevad geograafilisel ja ajaloolis-kultuurilisel lähedusel ning ühistel välispoliitilistel eesmärkidel. Tihe suhtlemine ja viljakas koostöö valitsevat ka madalamate tasandite riigiasutuste ja äriettevõtete vahel. Muuhulgas olgu öeldud, et alates 1995. aastast on Läti kodakondsuse saanud 299 eestlast.

Üks toetusprogramm, erinevad praktikad

Läti Vabariigi Majandusministeerium jäi majandusnäitajate võrdlemiseks (ja enese upitamiseks) külastamata ning ka šokolaaditehas jäi plaanidest välja, sest lähtuda tuli ju ikka oma valdkondlikust pädevusest. Kahe täispika päeva jooksul kütsid kirgi ja avardasid silmaringi kohtumised Läti Siseministeeriumi Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga, Läti Kultuuriministeeriumiga, varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse „Mucenieki“ ja MTÜ-ga „Providus“ (sarnane meie Poliituuringute keskusele Praxis).

Nii nagu Eestiski, tehakse ka Lätis EIF-i raames huvitavaid projekte: lisaks keeleõppeprogrammidele ja avalikkusele suunatud infokampaaniatele tõstetakse ametnike rahvusvahelist kompetentsi erinevate kultuuride tutvustamise koolituste näol ja korraldatakse kogemuste vahetamiseks õppereise erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

Erinevus EIF-i rakendamisel on see, et lõunanaabrid viivad EIF fondi raames igal aastal läbi arvuliselt vähem projekte, kuid projektid on suuremamahulised kui Eestis. Huvitav on ka fakt, et Lätis korraldab Kultuuriministeerium ise projektikonkursse ja delegeeritud asutust (milleks Eestis on MISA) ei ole. Kui Eesti riik jälgib EIF-i abikõlblikkuse reegleid äärmise täpsusega ning on seadnud üsna ranged tingimused, siis Läti kolleegide selgitused andsid alust arvata, et seal on jäetud rohkem ruumi programmi tegevuste tõlgendamiseks.

Läti varjupaigataotlejate vastuvõtmisel võimekam

2011. aastal esitati Lätile ligikaudu 350 varjupaigataotlust. Läti varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses, mis asub otse Riia külje all, elab hetkel umbes 100 inimest ning plaanis on keskuse laienemise lähitulevikus. Võrdluseks võib märkida, et Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses on võimalik majutada maksimaalselt 35 varjupaigataotlejat ja tavaliselt on seal elanikke sellest vähem. Ka asub keskus Jõhvist 50 km kaugusel ja halva ligipääsetavuse tõttu on keskuse hinnangul seaduses ettenähtud teenuste osutamine varjupaigataotlejatele kas väga ebaregulaarne või puudub üldse.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel oli 2011. aasta üheksa kuu jooksul esitanud Eestisse varjupaigataotluse 59 inimest, mis näitab Eesti suhteliselt madalat populaarsust põgenike sihtriigina.  Nii Eestis kui Lätis on varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses tagatud elamiskoht, vajaduse korral riided ja muu materiaalne tugi, sealhulgas toetusraha.

Õppetunnid sarnasuste põhjal

Sarnase ajaloo- ja kultuurikeskkonnaga riigid peaksid Eesti jaoks olema kahtlemata kogemuste ammutamise allikaks, sest analüüsi tarbeks on sellest enam kasu kui meist parema elujärjega väga erineva ajaloolise kogemusega riikide praktikatest.

Õppimine läbi õppereiside on lisaks silmaringi laiendamisele ja koostöö arendamisele loomulikult ka suurepärane võimalus oma kolleegidega kontoriväliselt mõtteid vahetada ning ideid genereerida. Minge ikka õppereisile ja ärge uppuge endi argitoimetustesse, sest nagu Eesti kultusbändi Ruja lauluski öeldud: „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina!“

Kui kiiresti on aeg läinud! Veel on jäänud vaid mõned loetud päevad 2011. aastat ja juba ongi uus aastaring alanud!

Soovime teile rõõmsat aastavahetust ja kõike kõike kaunist uuel aastal! Olgu tulev aasta edukam kui eelmised, olgu teil aega igapäevatoimetuste ja tööde kõrval ka lähedastele ning leidke endas jõudu olla pisut paremad inimesed, kui varem.

Uue aasta soovid anname edasi Marju Läniku vahendusel

Марью Ляник, “Белый лист”/ Marju Länik, “Head uut aastat”:

Dubai on kõrvaltvaatajale imederiik, kus pidevalt tõusevad kümned uued kõrghooned ning kus peetakse normaalseks, et isiklik teenija veedab lapse kõrval kogu koolipäeva. Uhked kõrghooned, luksushotellid ja häärberid valmivad seejuures väga madala sotsiaalse staatusega sisserändajate abil, kes saavad raske ja eluohtliku töö eest miinimumtöötasu, et seegi enamasti kodumaale vaesuses elavale perele saata.

Selliseid inimesi tihti ei märgata. Neid nähakse, kuid ei vaadata või kui vaadatakse, siis vaadatakse mööda või neist üle. Klassivahe probleem on Dubais üsna terav ning Gems World Academy püüdis noortele anda võimaluse näha inimesi nende sotsiaalsest või majanduslikust positsioonist sõltumata.

Video, mis käsitleb tavaelus askeldavate “hallide”, märkamatuksjäävate ning peaaegu orja staatusesse viidud inimeste elu, toob vaatajateni värve, inimlikke väärtusi ning rikastas kindlasti olulisel määral ka video tegijaid.

Eesti lünklik väärtuskeskkond

Eesti pole kahjuks ideaalne näide sellest, kuidas asjad võiksid olla ning ka meie (suures osas siiski veel arenemisjärgus) ühiskonna probleemid peituvad teinekord just väärtustasandil. Vanad normid enam ei kanna, uued väärtused pole välja kujunenud (tolerantsus, kodanikujulgus jne).

Euroopas on just lihtsad tööd sageli sisserännanute õlul ning ka Eestis on üha enam näha füüsilisel tööl muukeelseid elanikke. Nende inimeste märkamine ja väärtustamine on üheltpoolt eetikaküsimus, kuid ka pragmaatilise lähenemise puhul on selge, et ükski heaoluühiskond ei saa ilma nende inimesteta oma hüvesid nautida. Selle seiga tajumine on hägune nii noorte kui ka vanemate inimeste hulgas, sest keskkonnast, kus kõik olid vaesed (Nõukogude Eesti), väga kiirelt vabaturumajandusse ning “kõigi võimaluste” olukorda jõudmine pole toimunud ohvriteta ning väärikalt.

Erineva rahvuse, usulise, soolise jmt taustaga inimeste panus ühiskonda on oluline, kuid kas me teadvustame seda piisavalt või on tegemist järjekordse sõnakõlksuga?

Väärtuskasvatus Eesti koolis?

Missugune on meie kooli või ühiskonna väärtuskasvatus? Röövkapitalism ja kauboiühiskond on õpetanud väga paljusid mõõtma kõike rahas. Võib-olla on see väide järjekordne klišee, kuid küüniline hoiak, et ilma rahata polegi mõtet midagi teha, on üsna levinud. Need, kes elavad teisiti, jäävad sageli küünikute naerualuseks – va „lollikesi“ kas ei võeta tõsiselt või ei peeta piisavalt võimekaks.

Kui palju räägitakse tänapäeva koolis lisaks faktidele piisavalt ka sisulistest inimlikest väärtustest? Kas püüame tekitame sidet või anname edasi pelgalt fakte?

Küsimusi on muidugi palju – kes peaks muutma Eesti väärtuspõhiseks ühiskonnaks? Kas peaminister või loetud inimesed valitsuses? Missugune on meie kõigi vastutus?

Dubai kooli õpilaste video laadseid ettevõtmisi võiks rohkem näha ka Eesti koolides, sest ühiskonnagruppe, keda me miskipärast ei märka või kellest me tahtlikult mööda vaatame, on meil küllaga.

Kuidas mitte häbeneda ja mitte silmi sulgeda? Nähkem inimest ja tervikut, sest sealt algab kõik. Ja vaadakem Dubai õpilaste videot:

Kirjutas: Meelika Hirmo

Riina Loit. Foto: Erakogu

Sügisel toimunud ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetajate suvekoolis osalenud Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetaja Riina Loit jagab mõtteid noorte toimetulekust ja välismaalt tagasipöördumisest ning usub, et seda teemat peaks koolis süvendatult käsitlema.

Eesti on Euroopa Liidu viie esimese riigi hulgas, kus noorte tööpuudus on väga kõrge: 15 – 24aastaste noorte seas, ulatudes 32 protsendini, meid edastavad vaid Hispaania 41,6 protsendiga, Slovakkia 33,6 protsendiga  ja Kreeka, kus noorte tööpuudus on 32,9 protsenti. See aga loob olukorra, kus noored loodavad leida sissetulekut välismaalt, mõtlemata probleemidele, mida see võib endaga kaasa tuua. Tööjõu väljarände potentsiaali uuring näitab, et 2010. aastal on võimalikud töö tõttu väljarändajad 2006. aastaga võrreldes vähem teadlikud töövõimalustest välisriigis. Vaid 47% vastajatest ütles, et on hästi või üsna hästi kursis töövõimalustega välisriigis, samas kui 2006. aastal oli see näitaja 60%. Vähene teadlikkus on seotud asjaoluga, et enamik inimesi, kes välisriigis tööd otsib, on madala haridustasemega ning neil puuduvad teadmised ja arusaam keerulistest õigusküsimustest nagu tööõigused, töölepingu põhinõuded ja diskrimineerimine.[1]

Seksuaalsest ja tööjõu ärakasutamisest teatakse vähe

Sageli ei julge ega oska inimesed seksuaalse või tööjõu ärakasutamise korral küsida abi, kuna häbenevad toimunut ning paljud ei pea ennast ka sunniviisilise töö ega tööjõu ärakasutamise ohvriteks, sest palju väiksema palga saamist või ületundide tegemist peetakse sageli välismaal töötamise lahutamatuks osaks, mitte ärakasutamiseks ega inimkaubanduseks.

Kahjuks on aasta aastalt suurenenud ka nende noorte hulk, keda kasutatakse narkomuulana. Sellise tegevusega minnakse kaasa, kuna neile lubatakse kiiret ja kerget raha teenimise võimalust, kuid noored ei mõtle, millised võivad olla selle teo tagajärjed. Alates 2006. aastast on suurenenud Eesti kodanike kinnipidamine seoses narkokaubandusega ning kahjuks on levinud väärausaam, et et Eesti riik peab tasuma kinnipeetu õigusabi, tõlgi või teiste teenuste eest. Kõik kulud jäävad kinnipeetu ning tema perekonna kanda, kui ta ei ole nõus asukohariigi poolt määratud kaitsjaga ning samuti ei tasu siis loota “tööandja” ja reisi finantseerija õigusabile ega olmekulude katmisele vanglas.[2] Reisi tulemuseks on aga mitu aastat vanglakaristust võõrriigis ning sisuliselt on need noored inimesed Eesti ühiskonna jaoks kadunud.

Tegeletakse tagajärgedega, mitte ennetusega

Praegu tegelevad riik ja eriorganisatsioonid pigem nende probleemide tagajärgede likvideerimise kui ennetamisega. Selle olukorra lahendmisele saavad aidata kaasa laiad teavituskampaaniad noorte hulgas ning ka koolidele on loodud võimalus anda valikaineid, millest üks võiks kindlasti käsitleda õigusruumi ja seadusandlust, kuna see on valdkond, millest meie noored peavad olema rohkem teadlikud.

Noored suunduvad Eestist välismaale peamiselt ka õppimise ja uute kogemuste pärast. Mitmed rahvusvahelised programmid ja organisatsioonid nagu Erasmus, Dream Foundation, minule.com jne võimaldavad õppurite liikumist ja dokumentide edastamist välisriigis asuvatesse koolidesse. Teadmised, mida omandatakse välismaal annavad hindamatu kogemuse ja kujundavad isiksuse arengut. Oluline on, et noored, kes suunduvad välismaale, tuleksid ka pärast Eestisse tagasi ning rakendaksid oma teadmisi ühiskonna arendamiseks.

Kool aidaku noortel naasta

Välismaal õppivaid tudengeid on umbes 4500 ning peamised põhjused, miks osa jääb püsivalt välisriiki elama, on majanduslikud, samuti ka isiklikud, kuna teisest riigist leitakse sageli ka elukaaslane. Eesti riigile tähendab aga iga lahkunud noor inimene kaotust,  olgu siis tegemist põhi- või kõrghariduse omandanud noorega. Kuidas aga vältida noorte püsivat lahkumist Eestist? Eesti majandus vajab praegu just tehnilise haridusega inimesi ning siin saab kaasa aidata ka kool, mis peaks pakkuma kvaliteetset karjääriõpet ning nõustamist, et noored inimesed oleksid pärast kooli lõpetamist suutelised langetama elukutse valikuga seotud otsuseid. Samuti saame õpetajatena kujundada noorte väärtuspõhimõtteid nagu kodanikuvastutus ja oma kultuuri tähtsustamine, mis on aluseks  tagasipöördumisel kodumaale.

Ühiskonnaõpetuse õpetajad annavad noortele esmased teadmised maailmas toimuvatest protsessidest ning õigustest ja kohustusest, mis meil inimeste ja kodanikena on. Eesti avatus ning noorte aktiivne liikumine välismaale annab neile väga palju võimalusi, kuid loob ka suuremaid ohuolukordi, mille vältimiseks on oluline just riigi ja kooli kvaliteetne ennetustöö ja noorte teadlikkuse tõstmine enda õiguste eest seismisel.

Riina Loit osales septembris toimunud ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetajate suvekoolis, mida rahastas Haridus- ja Teadusministeerium ning mille elluviijateks olid Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ning Sola Integra OÜ.

—
[1] Kask M, Markina A.  Sunniviisilise töö ja tööjõu eesmärgil viljeletav inimkaubandus Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus. 2011.
[2] Välisministeerium. http://www.vm.ee/?q=node/4894

Artikli autor: Riina Loit

Samateemaline artikkel ilmus 24. novembril 2011 Postimehes.

Meelika Hirmo. Foto: Erakogu

“Me elame nö globaalses külas (Marshall McLuhan’i teooria järgi), mille tekkimist on soodustanud tänapäevased transpordi- ja sidesüsteemid, massimeedia levik jne. Kogu maailm on peo peal, reisimine lihtsam kui kunagi varem ning regionaalsed ja kultuurilised erinevused on hägustunud. Seda kõike võib iga hinna eest taunida, püüdes veelgi enam eralduda, kuid kõige mõistlikum oleks võtta pakutavast parim ning lõimida see oma kultuuriga.   Kui eelmises postituses oli juttu jalgpallist kui heast integratsioonivahendist, siis nüüd räägime sellest, kuidas armastus käib kõikides kultuurides kõhu kaudu,” kirjutab MISA kommunikatsioonijuht Meelika Hirmo.

Võib-olla olete juhtunud vaatama ETV saadet “Köögikodanikud” (saadet toetab MISA Kultuuriministeeriumi ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi vahenditest), kus Priit Kuusk ehk Wend külastab sarja jooksul mitmeid Eesti tipprestorane, mille kokkadeks on erinevatest riikidest pärit toidukunstnikud ning kes oma mõtteid toidust, elust ja tegemistest lahkesti jagavad. harrastuskokk Wend kokkab koos tipptegijatega ning vaataja saab lõpuks ka ühe retsepti võrra rikkamaks.

Eks ole see saadegi pilguheit teise kultuuri olemusse. Kui Eesti kööki on üldjoontes peetud tagasihoidlikuks ja meie toidukultuuri vaeseks, siis itaallased, prantslased, venelased ja paljud-paljud teised rahvused peavad oma toitu samasuguseks identiteedi osaks nagu eestlased laulupidu – selle üle ollakse väga uhked. Olen kuulnud itaallasi tuliselt kaitsmas pizza ja pasta olemust ning huviga jälginud, kuidas 99,9 % saapamaa elanikest jõuavad ikka ja jälle järelduseni – itaalia toitu peaksid tegema ainult itaallased ja ainult Itaalias, sest mitte kuskil mujal ei maitse tomatid nii, nagu Itaalias ja kuskilt ei ole võimalik leida seda päris õiget prosciutto‘t. Toit on kirg ja seda austatakse.

Mis on Eesti rahvustoit?

Ka Eesti rahvusköök on tegelikult integratsiooniprojekt. Meie jõulutoidud, nagu näiteks verivorstid, verikäkid ja hapukapsas on saksa päritolu, populaarsed pelmeenid on vene kultuurist ja tõenäoliselt peetakse saja aasta pärast ka neid siinseks rahvustoiduks. Kuuldavasti ka köögiviljahautis (eriti kaalikat sisaldav) on saksa päritolu, piparkoogid on tõenäoliselt Rootsist jne jne. Hapukoor, mida eestlased kasutavad julgelt peaaegu kõikide toitude juures, on sellisel kujul nagu see meil poodides saadaval, tuntud Venemaal kui “smetana” ning ka see toiduaine on suure tõenäosusega kingituseks saadud idanaabritelt.

Enamik eestlasi kindlasti rõõmustab, et restoranide hulka on tekkimas üha põnevamaid ja eksootilisemaid valikud. Alles 20 aastat tagasi ei osanud keegi mõelda, et Maarjamaal võiks sushit süüa või mekkida kvaliteetset india toitu.

Rahvusköökide segunemine on rikastanud mitte ainult meie valikuvõimalusi, vaid tegelikult ka meie kodumaist kokakunsti. Need hõrgud kogemused maailma eri kultuuridest on motiveeritud Eesti noori kokkasid eksperimenteerima ning toitu kui kunsti suhtuma, mitte kui pelgalt näljapeletusse. Üha enam on kokandusgurmaane, kes kasutavad kohalikku toorainet ja retsepte ning lisavad neile rahvusvahelisi nüansse. Tulemus on meeldiv kõigile – kõht kiidab ja armastus kasvab.

Ühtlasi jõuab tänu sellele kaugemale ja lugupidavamale positsioonile ka meie köök ja kultuur. Enam ei ole vaja prantslaste seltskonnas rääkida vaid verivorstist ja keedukartulist ja uhkusega võib välismaa tuttavatele kinkida ka meie kokaraamatuid – mitte lihtsalt eksootika ja õõvastuse tekitamiseks, vaid reaalseks katsetamiseks ja nautimiseks.

142 põnevat võimalust väikses Eestis

Eestis elab Statistikaameti andmetel ligi 142 erineva rahvuse esindajat. Mõelgem sellele potentsiaalile kasvõi isiklikus köögis! Ja toidumaailm on vaid üks näide sellest, mida võimaldab kultuuriline mitmekesisus.

Loomulikult võib kultuurilise mitmekesisuse praktiseerimisel juhtuda ka apsakaid. Pelmeenid jäätisega oleks päris ebameeldiv kogemus, kuid vahepeal ongi vaja komistada ning kogeda konflikti maitsete vahel, et jõuda harmoonia ja gurmee-elamuseni. Lugeja saab kindlasti aru, et ma ei räägi siinkohal pelgalt toidust.

Traditsioonid on tähtsal kohal, aga neid ei pea hoidma jäigana, sest ka traditsioonid on millestki alguse saanud. Kõik iseenesestmõistetav ja töötav on kunagi olnud uus ja kui me tahame, et me rahvusena säilitaks arenguvõime, tuleb austada olemasolevat ning olla avatud uuele. Kõik see käib käsikäes tervisliku suhtumisega iseendasse ja ümbritsevasse – nagu ka hea toidu puhul.

Eestlased on väidetavalt üsna tugeva geneetikaga “punt”, kes on aegade vintsutustele ja üsna karmile kliimale kenasti vastu pidanud. Geneetikute ringkond tooks üheks vastupidavuse valemiks kindlasti mitte eos suurepärane olemise, vaid just kontakti teiste kultuuridega (klassikalises mõttes pole Eestimaal ju ühtki eestlast, sest meil kõigil on kas rootsi, saksa, poola, vene, ukraina, gruusia, soome või veel mõne teise rahvuse taust – sageli mitu korraga).

Maitse üle ei vaielda…

Kellele meeldib vürtsikas, kellele mahe toit, kes eelistab lõunamaist, kes põhjamaist kööki – see polegi lõpuks peamine. Integratsioon ei tähenda eelistuse ühtlustumist ega isikupära allasurumist, vaid lugupidamist ja avatust. Võib-olla Sinu Itaalia külaline ei soovi jõululauas verivorsti ja pärast seda sauna minna, aga kas pole tore tunne, kui ta seda kõike proovib ja naudib?! Sellepärast tasubki proovida, mitte alustada välistamisega. Ja kui ei maitse, ei pea sööma, aga solvata  pakutavat toitu, sest sulle ei maitse, peetakse ju kõikjal ebaviisakaks nii samuti kui vägisi sööma sundimist.

Köök ühendab ja võimaldab avastada teise kultuuri sügavamaid traditsioone (alates geograafilisest omapärast, traditsioonidest ja lõpetades kliimaga). Armastus käib kõhukaudu – see on paljusid rahvuseid ühendav vanasõna.

Retsept tšuvaši rahvusköögist

Raamat "Tšuvašid" sarjast "Rahvused Eestis"

MISA on välja andnud kogumiku “Rahvused Eestis”, mille raames on praeguseks ilmunud 7 erinevat rahvust tutvustavat raamatukest. Kogumik sisaldab peatükke nii iga rahvuse filmikunstist, rahvuspühadest, tuntud inimestest, kultuurist, haridusest ning teadusest, aga ka paljust muust –  seda kõike lühidalt, kokkuvõtlikult ja arusaadavalt.

Igas raamatus on ka mõned rahvusretseptid ning raamatust “Tšuvašid” ühte teiega ka jagame.

Huplu (kartuli-sealiha pirukas)

Huplu, tšuvašide rahvustoit. Foto: chuvashculture.org

410 grammi jahu, 15 grammi suhkrut, 15 grammi pärmi, 2 muna, 400 grammi sealiha, 200 grammi kartulit, sibulat, pipart, soola.

Valmista pärmitainas. Sealiha, sibul ja kartul lõika kuubikuteks, maitsesta pipra ja soolaga ning sega hästi läbi.

Jaga tainas kaheks. Üks osa suru laiali rasvaga määritud pannile, sellele aseta täidis ning mätsi see pealt ja külgedelt kinni ülejäänud taignaga.

Lase veidi seista, seejärel määri pealt munaga ja pane ahju.

Pirukad peavad minema pealt pruuniks. Küpsust saab katsuda tikuga.

Head isu!

Martin Eber

“Tohutul kiirusel läheneva Eesti spordiaasta suursündmuse (juba täna õhtul kell 21:45 A. Le Coq Arenal) valguses on ka MISAl paslik rääkida spordist kui ühest suurepärastest integratsioonivahendist,” kirjutab MISA kodanikuhariduse ja rände üksuse koordinaator ning tulihingeline vutifänn Martin Eber.

Kes mingil põhjusel siiski ei tea, millele vihjan, siis saage teiegi valgustatud – jutt käib numeroloogiliselt kaunil, 11.11.2011, kuupäeval Eesti ja Iiri jalgpallimeeskondade vahel toimuvast 2012. aasta Euroopa Meistrivõistluste play-off mängu esimesest kohtumisest.

Muuseas, EM on ka ise mitmes mõttes integratsiooniprojekt, sest korraldavad ju võistlusi Poola ja Ukraina koos ning mängud toimuvad mõlemas riigis.

Praktika näitab, et ühistegevused on igasuguse integratsiooni eduka elluviimise aluseks. Loomulikult peab see ühistegevus kõikidele osapooltele meeldima ja läbi aegade on sport olnud üheks edukamaks „meie“ tunde loojaks. Ja spordis endas omakorda võistkondlikud alad nagu näiteks korvpall, võrkpall, jäähoki, jalgpall… Maailma mastaabis pole kahtlust, mis on spordiala nr 1. Selle mängimiseks pole vaja praktiliselt ühtki konkreetset abivahendit, piisab kasvõi kokkukägardatud ajalehest või põhupallist. Loomulikult käib jutt jalgpallist. Ka Eestis on jalgpall viimase 20 aasta jooksul tuhast tõusnud ning esmalt rahvusspordiala – korvpalli – kannule tuhisenud ja juba möödagi vuhisenud.

Kas Indrekut ja Sergeid mäletad?

Te Indrekut ja Sergeid mäletate? Kindlasti suuremale osale meenuvad plakatid, mille läbi kümme aastat tagasi sedastatu, et meie rahvuskoondise mängijad peavad teineteist võrdseks partneriks rahvusest hoolimata, ning kutsuvad ka ülejäänud ühiskonda seda järgima. Kas tahtlikult või mitte (ise kaldun teise variandi poole), aga läbi selle teavitustegevuse näidati jalgpallikoondise ja Eesti Jalgpalli Liidu enese arengut, sest 1990 aastate alguspoolel polnud vene rahvusest pallurite sinise koondisesärgi kandmine sugugi tavapärane ja soositud.

Kuid jalgpalli ja integratsiooni, ning selle positiivse mõju,  vahel seoseid tuues ei saa kindlasti mitte ainult rahvuse juurde jääda. Jalgpall on niivõrd universaalne suhtlusvahend, mis maandab võimalikku kohmetust  värskete tuttavate vahel vestlusteemat otsides, aitab leida ühisosa ning teineteise kohta rohkem teada saada.

Ilmast rääkimisest ühendab jalkajutt rohkem

Mööda maailma reisides võid kindel olla, et pea igas paigas jalgu puhates ja kohalike, või teiste omasugustega, vesteldes leiad läbi jalgpalliteema uue tuttavaga kergelt ühise keele. Ja siinkohal pole tähtis, mis rahvusest vestluspartnerid on, kas üks neist on pudukaupmees või autojuht ja teine pangadirektor või kirjanik.

See kõik toimib ju palju paremini ja kestvamalt kui ilmast rääkimine.  Jalgalli puhul saab rääkida mitte ainult tulemustest ja sportlastest, vaid ka traditsioonidest, fännidest, kultuurist ja on selge, et rahvusvahelistel üritustel jõuab jutt varem või hiljem küsimuseni „Mis klubi sa toetad?“ või „Oot, te olete ju see riik, kes meid meie oma kodus võitis?“ On teada, et jalgpall kannab ka ühiskonnapoliitilist alatooni ning läbi selle saab mõtestada ka erinevate rahvaste omavahelisi suhteid.

Jalgpalli sees, olgu see siis seitsmeaastase trennipõngerjana, treeneri, profisportlase või toetajana, olijad võivad raudselt väita, et see mäng murrab stereotüüpe. See pole pole sugugi madala haridustasemega tuhmide ja väga lärmakate inimeste harrastus. Nagu ei saa eelnimetatud omadusi automaatselt üle kanda  teisest rahvusest, teise nahavärviga, teist emakeelt kõnelevatele inimestele puhtalt seetõttu, et nad erinevad meist.

Kas Tarmot ja Kostjat tead?

Tänasel päeval võib vastata küsimusele, kas sa Kostjat ja Tarmot tead?  täie südamerahuga – tean, tean!

See kõik pole sugugi mitte soodsate tingimuste kokkulangemine, vaid pikaajalise järjepideva töö tulemus. Nagu ka integratsioon, mis samuti nõuab järjepidevust ja harjutamist – miks mitte harjutada seda ka jalgpalliväljakul kera taga ajades või staadionil kõrvuti rahvuskoondisele koos kaasaelades, lipud käes, põskedel sini-must-valged triibud!?

Vutifännid koondise värvides

Näeme staadionil!